Suursugune ookeanimaantee on nimetatud üheks kaunimaks ookeani ääres kulgevaks teeks. Tee ehitasid peale Esimest maailmasõda kodumaale naasnud sõdurid oma langenud kaaslaste auks. Enamus tööst käis käte ning pisikeste masinate või lõhkeaine abil. Maantee on 243 km pikk.
Võin kohe öelda, et meile see nii suurt muljet ei avaldanud. Lootsime vist midagi enamat ning oleme siin juba selliste ookeanivaadetega liiga ära harjunud. Igaljuhul algusepoole ei olnud tee üldse ookeani ääres. Igalepoole pidi sisse keerama, auto parkima ja siis marssima vaatlemiskohta. Võttis ikka korraliku aja kui iga kolme kilomeetri tagant on vaatluskoht. Ja kui igas punktis on sarnased kivid ookeani ääres, siis tüütas päeva lõpuks juba ära ka. 12 apostlit oli meie jaoks lihtsalt järjekordsed kivid. Tee läks paremaks aga siis, kui jõudsime suure metsa vahele. Meenutas täitsa vihmametsa ja kohati olid kiiruspiirangud 30 km/h, sest tee oli väga kurviline. Tee teisel osal sõitsime aga ookeani äärt pidi ning oma kurvilis tee ja mäe küljel kulgemisega meeldis meile see palju rohkem. Üldiselt oleme aga muidugi rahul.
Enne suurele ookeanimaanteele minemist saime kokku Sandri sõbra ja tema tüdrukuga. Nüüd olemegi koos reisinud ja jätkame ka järgmisel töökohal samas kohas.
Siit aga rodu pilte.
Ei mingit diskrimineerimist, kui ei ole lubatud koerad, ei ole lubatud ka kassid.
Kuulsad 12 apostlit.
Tee ääres olid koaalad suuremaks vaatamisväärsuseks kui tee ise.
Sõnajalad olid päris suured.
Nüüd veedame Melbournes aega sellises elamises.
Oleme oma reisiga jõudnud Melbourne ja veedame siin nädala. Kuna me ei olnud midagi ette broneerinud ja lendasime lihtsalt kohale, et mõnes karavanpargis ikka ööbida saame, siis tekkisid muidugi probleemid. Küll olid kohad täis, siis väideti, et telkimine ja autos magamine on keelatud, seejärel leidsime, et mõned kohad on ikka liiga kallid, et maksta enda autos magamise eest(50-70 dollarit öö). Pika uurimise ja puurimise tulemusena leidsime, et meil kiiret ei ole ja kui leidsime pakkumise majale nädalaks ajaks, otsustasime selle kasuks. Nüüd siis oleme linnas ringi uurinud ja käinud ning ka natukene puhanud, sest pole ju ammu kusagil õiges siseruumis elanud(olime pea kolm kuud ju karavanis). Naudime elu ja melu ja varsti lisan pilte ka linnast ja siin oldud ajast. Laupäeval aga liigume Echucasse, kus ootab meid tööhostel ja töö tomatitega. Saame jälle midagi uut kogeda ning ehk ka teiste seljakotiränduritega rohkem suhelda.
Kena talve jätku! :)
Küll Sa Kaireke toetud suurele kivile! Kena olemist Teile!
VastaKustuta