Jõulud tulevad!

Tere!

Jõulud on peagi käes, aga meil mingit pühadetunnet küll pole. Kolmkümmend ja rohkem kraadi ning päikesepaiste ei tekita siin mingeid jõulumeeleolusid. Niiet jah, jõulud peavad olema ikka külmad ja lumega. Kuusk võiks ka kuskil olla ja pere ning jõulutoidud. Siin aga pole isegi mandariine(linnast vast ikka leiaks, lihtsalt meie poes neid ei müüda). Sellel aastal aga jäävad verivorstid ja hapukapsas ainult unistustesse. Piparkooke pole ka märganud. Aga mis seal ikka, eks me tähistme teisiti- rannas näiteks. Jõuludel saame lausa kolm vaba päeva, mis on ikka tõeline luksus. Siiani olema töötanud režiimil 12 päeva tööd ja 1 vaba nädalavahetus.

Töö ise on üsna kurnav ja igav. Ka hommikused kella viiesed ärkamised ei ole meie lemmikud. Hea, et tegu on suhteliselt lühikese tööga, sest kauem lihtsalt ei viitsiks seda teha. Vaikselt jääb tööd vähemaks ja tundub, et viljakoristushooaeg hakkab lõppema. Saame umbes uue aasta alguse kandis siin otsad kokku tõmmata.

Midagi põnevat me teinud ei ole, sest vabadel nädalavahetustel on kuidagi juhtunud olema väga halb ilm. Seega oleme need veetnud lihtsalt karavanis sarju vaadates ja raamatuid lugedes. Aga väike külaline käis meil ka. Selleks oli siis hiireke, kes ühel hommikul lihtsalt Sandri eest läbi jooksis. Minu kahjuks olid õhtuks hiirelõksud väljas ja meie hiireke samal õhtul juba teises ilmas.

Kuna tööst midagi kirjutada ei ole, siis lisan lihtsalt tähelepanekuid elu-olu kohta siin. 

1. Me ei ole absoluutselt rahul austraalia toidukultuuriga. Sai, sai, sai on siin põhilised märksõnad. Kui vaadata austraalias kasvatatavate loomade hulka, siis võiks eeldada, et liha on palju ja erinevaid, aga ei. Hakkliha on vesine ja maitsetu, kana ja liha on enamasti ilma marinaadita ja palju süüakse lammast, mis meile väga ei meeldi. Kus on viinerid, vorstikesed ja pihvid??? Pole! Sama on piimatoodetega. Lehmasid on palju, kuid kohupiim, kodujuust ja puding on veel leiutamata. Muidugi leiab suurematest poodidest mingisuguseid sarnaseid asju, kuid enamikke ikka ei anna võrrelda Eesti omadega.

2. Inimesed on tõesti rõõmsamad ja ka sõbralikumad. Alati tervitatakse, ka kell 5.00 tuleb karavanpargis keegi vastu ja soovib head päeva või ütleb tere hommikust. Ringi reisides on tavaline lihtsalt suvaliste inimestega jutule saada ning teada saada nende elust kõik! Nii näiteks tutvusime karavanpargis ühe naisterahvaga, kes jalutas mööda ja ütles, et eile õhtul tahtsime teid "teed" jooma kutsuda oma karavani, aga ei hakanud segama. Ja siis saime teada kust nad oma reisi alustasid, kuhu lähevad, kus nad elavad, palju ja kus nende lapsed elavad, kus mujal maailmas nad reisinud on, mida nad Eestist teavad, milliseid haigusi põevad ja kuhu meil minna soovitavad. Järgmises karavanpargis aga tuli ühel hommikul teine naisterahvas juurde ning küsis kas me veini joome. Jaatava vastuse peale andis meile lihtsalt ühe veinipudeli. 

3. Seljakotirändureid näeb siin karavanparkides üsna vähe. Enamik reisijaid on pensionäridest paarid, kes on ostnud või rentinud karavani ja sellega nüüd mööda Austraaliat ringi rallivad. Seljakotirändurid ööbivad kas autos või siis telgis.

4. Eestlane tunneb eestlase siin igalpool ära. Oleme vist kuidagi omamoodi kõik. Nii näiteks tundsime kohe ära eestlased, kes meiega sama tööd tegema hakkasid. Ka kusagilt väikelinnast läbi sõites nägime paarikest, kes nii eestlaste moodi olid, järgi uurima ei hakanud. Ja siingi töötades pidin Sandrile just mainima, et üks kutt on jubedalt eestlase moodi ning tuligi ülemus ja ütles, et see peaks olema eestlane ja oligi.

Just nüüd ei tule enam ühtegi ideed pähe. Eks siis teine kord jälle!

Kängurud lihtsalt olemas. 

Beebi on...

...beebit ei ole. 

Nägime tee ääres kaubikut.

Kaunist jõuluaega ja kuuske, palju lund, piparkooke ja mandariine Teile kõigile!

Kaire&Sander

Grain tarping

Tere taas!

Vahepeal suundusime oma uude elukohta, Ravensthorpe linnakesse. Elab siin piirkonnas 500 inimest ja natukene suuremad linnad on 187 ja 300 km kaugusel. Meie linnas on aga olemas pood, apteek, alkoholipood (ei tea, kas olen maininud, et siin ei müüda alkoholi tavapoodides. Selleks on spetsiaalsed alkopoed, kus paljudes on ka drive in, ehk siis sõidad autoga otse poe ukse ette, katuse alla), kaltsukas, postkontor, 2 tanklat ja pubi. Saab kõik vajalikud asjad tehtud ja igalepoole jalutab mõne minutiga. Kool on siin ka! Ja mis kõige tähtsam, siin on välibassein. Ikka täitsa korralik ja suur. Sinna saamiseks pidi muidugi enne tegema läbi basseini tutvustuse, kus räägiti kuidas elustada ja päästa ja mida teha, kui keegi ohtu satub. Seal käis Sander ja targemaks ei saanud. Iga tutvustuse läbinu saab endale 27 dollari eest lunastada võtme ja ühe sõbra kaasa võtta ning kolm kuud ujumas käia. Meie võtme maksis kinni tööandja. Ja siin on tõesti suurt rõhku pandud turvalisusele. Koosolekud ja arutelud, kuidas töötamist, ujumist ja niisama elamist turvalisemaks muuta, on siin tavaline nähtus. 

Elame me karavanpargis, tööandja karavanides. On sellised vanemad, aga elatud saab. Kokku on meil viie inimese peale 3 karavani. Niiet meil Sandriga on oma isiklik. Kõik töötajad, kes selleks hooajaks viljale katteid peale panema palgati, on eestlased. Kokku 8 inimest. Meist tehti 2 tiimi ja teised 4 läksid elama 70 km kaugusele, veel väiksemasse ja mõttetumasse linnakesse, niiet meil sellega vedas. Karavanpark on ise selline vanem, aga duššidest sooja vett tuleb ja vesi otsa ei lõppe :D Ja siin käib täitsa tore kängurupoiss tsillimas. Hüppab mööda parki ringi ja sööb rohtu või käib karavanpargi omanikult saia lunimas. 

Mis tööd me siis teeme? Paneme viljale katteid peale. Tegu siis selliste maa peal olevate hoidlatega, kuhu ehitatakse ääred ja vili lastakse sisse. Kui hunnik on juba piisavalt kõrge, tuleme meie. Kasutame veoautos olevat tõstukit ja džiipi ning nende abil veame suure katterulli üle vilja. Nii võime me peale panna mitu tükki. Siis õmbleme kahe käsiõmblusmasinaga need katted omavahel kokku ja hiljem tirime masinate ja enda jõuga need katted ka ilusti lahti ja viljale peale. Äärtesse paneme puulauad, mille laseme akutrelliga kinni. Töö on üsna füüsiline ja alguses oli ikka päris keerline. Tulime me siia ju kohale ning 10 päeva passisime niisama, sest vihma sadas vahelduva eduga ja vilja lõigata veel ei saanud. Nende päevade eest saime õnneks natuke taskuraha ka- 50 dollarit päevas. Niiet pärast seda reisimist ja niisama hängimist oli töö alustamine keeruline. Muidugi hakkas kohe ka tamp peale, sest vilja hakkas kuhjuma ja 10 ning 11 tunnised tööpäevad olid tavalised. Tööpäevad algavad enamasti 4.30 või 5 hommikul. Siis teeme tööd kuni kella 9-10ni ja teeme väikse söömingu. Seejärel jätkame kuni lõunani. Siis oleme tulnud koju ja puhanud, sest keskpäeval on liiga kuum tööd teha. Kui kuskil on veel tööd, siis saame kella 15-16 ajal jälle välja minna. Ühel päeval oli siin 38,5 kraadi ja tormituuled. Siis tegime tööd vaid 5 tundi. Aga muidu väga hull ei ole. Palk on meil 25 dollarit tunnis, sellest 2,50 läheb automaatselt maha elamise ja toidu peale ning muidugi lisanduvad veel maksud. Aga lõpuks eriti ise midagi kulutama ei pea ja saame raha koguda. Töö peaks kestma jaanuari esimeste nädalateni. 

Siit aga rodu pilte elamisest ja tööst ka natuke. 

Meie oma karavanpargi külastaja.

Koolid on siin sellised pisikesed eraldi majakesed.

Väga oluline pubi, kus ma isegi ühel korral käinud olen.

Vaade poe parklast. 

Väike söögikoht koos politseiautoga.

Pood.

Õnneks täitsa suur ja nälga ei jää.

Erinevad külmad kohvid, mida kõik väga armastavad!

Apteek.

Alkopoe drive-in.

Alkopood.

Põhitänav.

Meie kodutänav. Paremal puude all meie karavanid. 

Lastebassu.

Suur bassu.

Meie 3 karavani ja veoauto.

Meie oma see kõige tagumine. 

Vot selline pisike.

Seest vaade ühele poole...

ja teisele poole.

WC seinad on kaetud kaunite maalingutega.

Tühi viljahoidla ootamas vilja.

Viljamäe otsas, veokad ootavad järjekorras, et vili maha laadida. 

Üks kate on juba kenasti peal. 

Töötame päris kõrgel.

Ja vahepeal pausitame nii. 

Hetkel kahjuks rohkem pilte pole, aga eks üritame töö tegemise kõrvalt neid ka teha, siis saate ehk paremini aru, mida ja kuidas me teeme. Üks hea youtube video on ka, kes vaadata viitsib, saab päris hea ülevaate, mida me teeme :)

Järgmise korrani!

Viimased puhkepäevad

Hello mates!

Oleme oma ringiga jõudnud nüüd oma uue töökoha juurde ja alates kolmapäevast peaksime hakkama ka tööle. Tundub, et linnakeses, kus me elama hakkame, on meil ka mobiililevi ja interneti võimalus, seega päris ära ei tohiks kaduda. Ega meil midagi väga põnevat ei olegi. Oleme ringi sõitnud ja püüdnud kõik toredad kohad üle vaadata. Natuke läks see puhkamine juba tüütuks ka, aga eks teeme tööd ja siis saame jälle edasi ja uutesse kohtadesse sõita. Seni aga pilte meie tegemistest!

Väike Albany linnake, kus veetsime mitu päeva.

Kõik väikelinnad on siin ühtemoodi, pisikesed peatänavad, mille ääres kõik poekesed ja kohvikud. 

Meie karavanparkides ööbimine näeb välja selline. Kõik eluks vajalik on autos sees.

Elu karavanparkides.

Karavanpargi köök.

Vahel on lastele mängualasid ka...

Huvitavaid taimi.

Leidsime krabid...

Muidugi oli vaja need ka kinni püüda.

Käisime mägedes ka. Stirling Range National Park.

Otsustasime teha ühe matka mäkke, pildil kõige kõrgemasse tippu.

Poolel teel juba surime :D

Aga vaated olid juba imelised.

Õnnelikult tipus.

Seal kivimäe tipus käisime ära.

856 meetrit tehtud!

Nüüd juba Esperance lähedal Cape La Grand National Park.

Jälle ronisime tippu, seekord oli veidi kivisem. 

Umbes 260 meetrit, kuid vaated jällegi vägevad.

Jällegi imelised rannad.

Harrastame ka Aussi stiili, ehk autoga randa.

Sellise tee oleme siis läbinud, umbes 2000 km juba selja taga.

Järgmine kord kirjutan lähemalt ka uuest tööst! Kõik kes ei viitsi niisama luuramas käia, saavad üleval paremal oma emaili sisestada ning uue postituse ilmudes peaksite emailile teate saama! :)

Toredaid sügiseseid ilmasid siit vihmasest Austraaliast!