Tere!
Jõulud on peagi käes, aga meil mingit pühadetunnet küll pole. Kolmkümmend ja rohkem kraadi ning päikesepaiste ei tekita siin mingeid jõulumeeleolusid. Niiet jah, jõulud peavad olema ikka külmad ja lumega. Kuusk võiks ka kuskil olla ja pere ning jõulutoidud. Siin aga pole isegi mandariine(linnast vast ikka leiaks, lihtsalt meie poes neid ei müüda). Sellel aastal aga jäävad verivorstid ja hapukapsas ainult unistustesse. Piparkooke pole ka märganud. Aga mis seal ikka, eks me tähistme teisiti- rannas näiteks. Jõuludel saame lausa kolm vaba päeva, mis on ikka tõeline luksus. Siiani olema töötanud režiimil 12 päeva tööd ja 1 vaba nädalavahetus.
Töö ise on üsna kurnav ja igav. Ka hommikused kella viiesed ärkamised ei ole meie lemmikud. Hea, et tegu on suhteliselt lühikese tööga, sest kauem lihtsalt ei viitsiks seda teha. Vaikselt jääb tööd vähemaks ja tundub, et viljakoristushooaeg hakkab lõppema. Saame umbes uue aasta alguse kandis siin otsad kokku tõmmata.
Midagi põnevat me teinud ei ole, sest vabadel nädalavahetustel on kuidagi juhtunud olema väga halb ilm. Seega oleme need veetnud lihtsalt karavanis sarju vaadates ja raamatuid lugedes. Aga väike külaline käis meil ka. Selleks oli siis hiireke, kes ühel hommikul lihtsalt Sandri eest läbi jooksis. Minu kahjuks olid õhtuks hiirelõksud väljas ja meie hiireke samal õhtul juba teises ilmas.
Kuna tööst midagi kirjutada ei ole, siis lisan lihtsalt tähelepanekuid elu-olu kohta siin.
1. Me ei ole absoluutselt rahul austraalia toidukultuuriga. Sai, sai, sai on siin põhilised märksõnad. Kui vaadata austraalias kasvatatavate loomade hulka, siis võiks eeldada, et liha on palju ja erinevaid, aga ei. Hakkliha on vesine ja maitsetu, kana ja liha on enamasti ilma marinaadita ja palju süüakse lammast, mis meile väga ei meeldi. Kus on viinerid, vorstikesed ja pihvid??? Pole! Sama on piimatoodetega. Lehmasid on palju, kuid kohupiim, kodujuust ja puding on veel leiutamata. Muidugi leiab suurematest poodidest mingisuguseid sarnaseid asju, kuid enamikke ikka ei anna võrrelda Eesti omadega.
2. Inimesed on tõesti rõõmsamad ja ka sõbralikumad. Alati tervitatakse, ka kell 5.00 tuleb karavanpargis keegi vastu ja soovib head päeva või ütleb tere hommikust. Ringi reisides on tavaline lihtsalt suvaliste inimestega jutule saada ning teada saada nende elust kõik! Nii näiteks tutvusime karavanpargis ühe naisterahvaga, kes jalutas mööda ja ütles, et eile õhtul tahtsime teid "teed" jooma kutsuda oma karavani, aga ei hakanud segama. Ja siis saime teada kust nad oma reisi alustasid, kuhu lähevad, kus nad elavad, palju ja kus nende lapsed elavad, kus mujal maailmas nad reisinud on, mida nad Eestist teavad, milliseid haigusi põevad ja kuhu meil minna soovitavad. Järgmises karavanpargis aga tuli ühel hommikul teine naisterahvas juurde ning küsis kas me veini joome. Jaatava vastuse peale andis meile lihtsalt ühe veinipudeli.
3. Seljakotirändureid näeb siin karavanparkides üsna vähe. Enamik reisijaid on pensionäridest paarid, kes on ostnud või rentinud karavani ja sellega nüüd mööda Austraaliat ringi rallivad. Seljakotirändurid ööbivad kas autos või siis telgis.
4. Eestlane tunneb eestlase siin igalpool ära. Oleme vist kuidagi omamoodi kõik. Nii näiteks tundsime kohe ära eestlased, kes meiega sama tööd tegema hakkasid. Ka kusagilt väikelinnast läbi sõites nägime paarikest, kes nii eestlaste moodi olid, järgi uurima ei hakanud. Ja siingi töötades pidin Sandrile just mainima, et üks kutt on jubedalt eestlase moodi ning tuligi ülemus ja ütles, et see peaks olema eestlane ja oligi.
Just nüüd ei tule enam ühtegi ideed pähe. Eks siis teine kord jälle!
Kängurud lihtsalt olemas.
Beebi on...
...beebit ei ole.
Nägime tee ääres kaubikut.
Kaunist jõuluaega ja kuuske, palju lund, piparkooke ja mandariine Teile kõigile!
Kaire&Sander
