Vist on viimane aeg ülevaateks siinpool maakera, muidu lähevad kõik asjad meelest ära.
Viimati olime oma postituses Emeraldis ja alustasime seal tööd viljaga. Noh, väga pikaks seda lõbu ei jätkunud. Olime seal vist 2,5 nädalat kui järsku saime sõnumi, et enam ei ole nii palju inimesi vaja, täna on teie viimane tööpäev. Ja tööd lubati meile paariks kuuks... Nojah, mis seal siis ikka, ootsime ja käisime agentuurile pinda, et meid uuele saidile saadetaks. Nädala jooksul saimegi uude kohta, külla nimega Meandarra. Jätsime siis uute sõpradega head aega ning asusime teele. Agentuur oli meile elamise leidnud, sest saidi majutus oli täis. Lootsime, et ehk on midagi normaalset, kuid jällegi, pidime pettuma. Maja oli räpane, keegi seal koristanud ei olnud. Aknad pm kinni ei käinud, AC puudus, põrandas oli auk ja lisaks oli koer terve majapidamisruumi täis lasknud. Haises ikka väga rängalt. Koristasime siis natuke, viskasime halvaks läinud kassitoidu ära ja asi muutus natuke elatavamaks. Kuna meilt taheti ainult 50 dollarit nädalas inimese pealt, siis mõtlesime hakkama saada. Kui aga omanik hakkas nõudma 100 dollarit, saime küll vihaseks ja ei saanud enam aru mille eest ta raha nõuab. Nii olime seal umbes 2 nädalat ning siis kolisime saidile elama, sest ka sealt lasti inimesi minema. Meie aga tahtsime jääda nii kauaks kui võimalik, sest ei jaksanud enam kõige selle juraga tegeleda. Töö ja palk iseenesest olid head, kuid koguaeg vasardas peas mõte, et kauaks me nüüd jääda saame ja mis saab edasi. Jäime me sinna kolmeks nädalaks ja siis sai töö jällegi otsa. Uurisime siis jälle, ehk saab lõunapoole edasi liikuda. Tore agentuur pakkus välja, et sõitke 1500 km ja tehke 4 päeva tööd, ilma korraliku ööbimiskohata- magage autos või telgis. Ei aitäh! Siis viskas juba kopa ette küll ja otsustasime tööst väikse pausi teha.
Läksime Gold Coasti, et seal nädalake puhata ja samal ajal tööd otsida ka mujalt agentuuridest. Ööbisime Airbnb kaudu kesklinnas, rannast 100 m kaugusel ja basseiniga kompleksis. Oli mõnus küll. Edasi bronnisime endale natuke eemale nädalaks elamise kuid sinna me ei jõudnudki, sest juba kolmandal päeval helistas meile teine agentuur ja pakkus tööd. Töö ise oli puuvilla niisutamine. Kuna olime juba enne kuulnud, et tegemist on raske tööga ja paljud naisi üldse ei võtagi tööle, olime natuke kahtleval seisukohal. Aga pärast pereagentuuri igati meeldiva naispoolega rääkimist sai selgeks, et seda tööd selles farmis teevad, ja on teinud ennegi, naised ning saanud kenasti hakkama. Nii siis jäigi meie puhkus üürikeseks ja hakkasime liikuma Goodiwindi poole.
Kardetud tööst on saanud parim töökogemus Austraalias!
Pärast agentuuris oma paberite kordaajamist ning viimaste tarvilike asjade ostmist suundusimegi farmi, mis asub 100 km Goondiwindist ja 10 km väiksest Talwoodi külakesest. Elamine on meil soojakutes ning saime enda kasutusse 2 ruumi. Ühes hoiame asju ja teises magame. Paari päevaga sai selgeks, et oleme väga toredasse kohta sattunud. Farmimanager oli kohe alguses meiega väga sõbralik ja hea suhtumisega, mõne päevaga sai selgeks, et ka meie supervisor(vahetuse ülem, farmi tähtsuselt teine isik) on igati äge ja meid võeti ilusti vastu. Töö ise oli alguses natuke keeruline, sest käib kõik käte abil ning peab toru kaudu vee kanalist vakku jooksma saama. Toru tuleb vaakumis hoida ning samal ajal kanalis vett pumbata ning siis toru vakku visata. Keeruline seletada, kuid reaalsuses midagi keerulist ei ole :D Ja kuna siin farmis on need torud natuke väiksemad, siis ei ole midagi hullu ka naistele. Eks alguses vajavad kõik asjad harjumist, kuid saime hakkama. Nüüd alustame päevas 1500 toru ja pole nagu hullu midagi. Inglise keeles oleks see seletamine tunduvalt lihtsam.
Tööle asusime me detsembris, enne jõule, ning juba jõuludeks olime kutsutud supervisori juurde jõululõunale. Ka ta lapsed olid siin ning aitasid meil alguses tööd teha. Pärast seda hakkasimegi palju vaba aega koos nendega veetma. Oleme käinud koos paadiga sõitmas, põlvelauatamas ja duubimas (a la traktori rehv, aga seest ka täidetud), grillimas ja kohalikus pubis.
Töötame 12h päevas ja kui niisutamine käib, siis vaba päeva ei ole. Kuna aga niisutusperioodide vahele peab ka vahe jääma, oleme enamasti saanud ühe päeva nädalas vabaks ka. Vahepeal juhtus isegi terve nädalavahetus vaba olema ning siis käisime Emeraldis tuttavaks saadud eestlastest sõpradel külas, kes ka juhuse tahtel meist vaid 1,5 h kaugusel tööd teevad.
Siin olles oleme aru saanud, et hea töökogemuse tagavad toredad inimesed ja rahulik töösse suhtumine. Päris hea ja kindel on olla, kui sa tead, et töö ei saa otsa, sa ei pea stressama rumalate inimeste pärast ja saadki lihtsalt rahulikult tööd teha. Niiet oleme selle tööga väga rahul ning tänu sellele saime juba ka uude kohta- aprillis algab Moree linnakese lähedal puuvillaginis puuvillatöötlus ja meie oleme end sinna sisse söönud :D Kuni märtsi keskpaigani oleme kindlasti siin, siis teeme väikse puhkuse ning jätkame enda kasvatatud puuvilla seemnete eemaldamisprotsessiga :D
Nüüd aga posu pilte meie farmist ja tööst.
Meie imelised soojakud, mis tegelikult ei ole nii hullud kui pildilt paistab :D
Puuvillavagude vahel voolab vesi.
Kanal kust vee saame.
Vahepeal paigaldasime neid sildu, kui kanalis vett ei olnud(enamus tööst tegi siiski Sander :D)
Siin koguaeg põletatakse/põleb midagi.
Vahel eukalüptiõli lihtsalt plahvatab ja paneb võsa põlema.
Vahel teeme muid töid ka- veeveokit täitmas.
Sander kultiveerib 200 000€ traktoriga.
Kaire sõidab traktoriga, torude treiler taga.
Sander veab kütust pumpadesse. 8000 liitrit üks ring. Päevas läheb keskmiselt natukene alla 5000 liitri, kui on niisutamine või üldine vee liigutamine jõest tammidesse vms. Ehk jah, kulu on metsik.
Pritsime umbrohtu.
Kaire vaatab, kas vesi on kõikidest vagudest väljas.
Vahel ootame vees, sest nii on jahedam. Kõrval on supervisori 15-aastane tütar, kes tegi meiega täpselt sama tööd pea kuu aega.
Toit on lõunasöögikarpidega kaasas, sööme kus juhtub. (Viimased kuu aega supervisori kodus, salaja)
Öövahetust tehes oma smokot (ingl. k. suitsupaus) nautimas.
Puuvillataim.
Sander arvab, et ta on nüüd fotograaf...
Maod on meie pea igapäevased kaaslased.
Ja ikka on madu nähes ärevus ning adrenaliin laes, sest tegemist on ülimalt ägedate ning kahjuks ka surmavate loomadega. Meie suhtume neisse suure lugupidamisega (va see 1 kord kui Kaire madu plätudega loopis ja looma reaktsiooni ootas :D)
Alati on kohal ka meie lemmikud ruud ja siin-seal kohtab ka emusid.
Aitasin kilpkonna üle tee! Mis tegelikult on Austraalias paha, sest ei tohi kilpkonna tee ületamisel segada,kui ta liigu vee poole. Ei pidavat vihma tulema siis :D
Käisime jõulugrillil kõrvalfarmis.
Paat, millega mitmeid kordi lõbutsenud oleme.
Sander knee-boardimas
Veemõnusid nautimas.
 |
Hetkel siis sellised lood,
kena Vabariigi aastapäeva!
