Rändame lõunas: september 2016

Vahepealse pika pausi põhjuseks oli meie Eestis viibimine. Miks nii ja mis sai Melbourne elust?

Pärast Taist tagasi tulekut suundusime elama Melbourne ning suhteliselt kohe hakkasime ka tööd otsima. Mina vedelesin pea 3 nädalat liigestevaludes ning ei liigutanud lillegi, kas tegu oli liigesepõletiku või mõne muu toreda haigusega, teada saada ei õnnestunudki. Sander sai väikseid otsi mööblikolimisfirmas ning mõlemad käisime ja jagasime cv-sid erinevates söögikohtades. Lisaks ka riidepoodidesse, kuhu enamasti isegi ei õnnestunud oma eluloo kirjeldus jätta, sest enamik kohti ei otsinud kedagi või küsides millise viisaga ma tööle hakkaksin, sain vastuseks, et nad ei taha kedagi, kes ei saa rohkem kui kuus kuud töötada. Ühel hetkel hakkasime mõtlema maale tagasi minekust ja isegi leidsime perfektse töö, aga asjade kokkulangemise tõttu- meie agent oli puhkusel ja töötajate otsimisega kiire, seda tööd me ei saanud. Siis leidsime teise, kuhu aga taheti meid kuueks kuuks või kauemgi, selleks ajaks olime juba otsustanud, et augustis käime Eestis ikka ära. Kuna me agentuuri üle ei tahtnud lasta ja selle töö algusaeg venis ja venis, tegime lõpuks otsuse Eestisse naasta natukene enne jaanipäeva ning siis sügisel tagasi minna. Niisiis tegime viimased toimetused, müüsime auto ja olimegi varsti kodus. Enamikule tuttavatele ja sõpradele tuli see üllatusena ning rääkisime vaid minu perele, et oleks keegi kes teaks, kus me lendame ja viibime.

Sander plaanis endale juba Austraalias Eestisse praktika ning mina otsustasin natuke puhata ning peale jaanipäeva ka vaadata, kas äkki on kusagil midagi suvetööna pakkumisel. Läks aga nii, et tänu tutvustele oodati mind juba Juuli alguses kaheks kuuks panka tööle ning nii jäigi see Eesti suvi pigem töötamiseks. Sander käis terve augusti ning 2 nädalat veel septembriski praktikal ning seejärel lendasimegi tagasi Austraaliamaale. Suvi lendas linnutiivul ning kõikide tuttavatega ei jõudnudki kohtuda, aga eks selle saab tulevikus jälle tasa teha.

Mis meil siin plaanis ja kus me hetkel oleme?

Eestis otsis Sander meile visalt tööd, ehk siis jäi suhtlema agentuuriga, kes idakaldal erinevaid farmitöid pakub. Juulis võetigi jälle ühendust, ning töö viljakokkuostu punktis oli üsna kindel. Tegime kõik testid ja turvalisuskoolitused juba Eestis ära ning jäime alguskuupäeva ootama. Suhteliselt kindlalt uskusime, et saame tööle Melbournest põhja pool ning Sydneyst lääne pool, ehk siis nsw või Victoria osariigis. Seega ostsime ka lennupiletid Sydneysse, et sealt siis auto osta ning tööle põrutada. Paar päeva enne lennule minemist saime aga teada, et töö ootab meid hoopis 2000 km põhja pool. Ehk siis leidsime, et Sydneyst auto ostmine oleks mõttetu ning lendasime hoopis Sydneyst Brisbane'i, et auto osta ning siit u 800 km tööle sõita.

Austraalia pinnal olemegi nüüd olnud juba nädala. Kaks ööd veetsime Sydneys, kus üritasime ajavahest tulenevate väsimusest võitu saada ning kohtusime Margitiga. Jalutasime üpris palju ning nägime linna sellist kanti, kuhu varem sattunud ei olnud. Meie ööbimiskoha ümbrus oli täitsa mõnus ning jättis meile eelnevate kogemustega võrreldes palju parema mulje.

Cooge beach

Siis lendasimegi Brisbane'i, kus kohe järgmisel päeval õnnestus auto osta ning nüüd olemegi siin vaikselt asju ajanud. Kirjutasime auto enda nimele, shoppasime erinevaid reistarbeid, mis on autoeluks vajalikud, käisime vaatamas vägevat ilutulestikku ning tutvunud linnaga. Hetkel oleme kasutanud mugavat Airbnb teenust ning ööbinud ikka oma toas ning katus pea kohal, seni kuni oleme tsivilisatsiooni, tundub see isegi kohati odavam variant kui karavanpargid.

Brisbane võttis meid vastu suvise ilmaga ning mõnusate 25 ringis olevate soojakraadidega. Linn on üpris laialivalguv, kuid võrreldes Perthiga on majad ning tänavad teistsugused. On palju rohelust ning parke, majad meenutavad pigem Eesti omasid ning on valdavalt ikka kahekordsed. Läbi linna voolab jõgi, mida mööda toimib praamiliiklus. Hüppad aga peale ja sõidad näiteks kesklinna, väga kiire ja mugav. Nii olemegi siin enamiku ajast ringi liikunud, ikka ühistranspordiga, mille toimimist peame täitsa heaks. Lisaks uudistasime Southbanki välibasseini, mis oli täitsa tore koht, kus natuke ujuda ning päikest võtta. Samuti toimus jõel mingisugune riverfestival, mille viimaseks päevaks täpselt siia jõudsime. Sättisime end siis ka koos tuhandete teistega jõe kaldale helikopterite ning reaktiivide showd vaatama. Õhtu lõppes umbes 20 minutit kestnud ilutulestikuga, kus sünkroonis erinevatelt jõe osadelt ning pilvelõhkujatelt lasti muusika saatel taevasse tuhandeid dollareid, oli ilus küll!

Mõned päevad oleme veel siin ning tegeleme vajalike asja toimetustega, siis aga sõidame Gold coastile, et pilk visata surfarite paradiisis ning lõbustusparkidesse mõned tiirud teha. 4-5. oktoobril ootavad meid treeningpäevad töö jaoks ning umbes 10ndal peaks hakkama ka töö. Eks siis näis kas ka nii läheb.

Üritan ka sellel aastal olla tubli või veel tublim ning meie tähtsamad tegemised nii endale mälestuseks kui sõpradele lugemiseks üles panna. Elage siis kaasa ja nautige koos meiega teist aastat Austraalias!