Oleme elus!

Tere jälle!

Vahepeal puudus meil internet ja telefonilevi, miks ja kuidas?

Kui olime juba kaks nädalat Perthis olnud, otsustasime, et aitab kah ja kui aussijobs ( agentuur, mille kaudu lootsime tööd saada) meile tööd ei leia, läheme tööhostelisse ja kuskile midagi korjama ikka saame. Olimegi juba koha ja mineku päeva ära otsustada, kui saabus kõne aussijobsilt. Nimelt leiti meile töö heinafarmis. Tegu oli küll tööpakkumisega ühele, ehk siis taheti Sanderit suure tõstukiga heinapalle tassima. Mina sain siis kaasa, et aidata majapidamises koristada ja natuke ka põllul olla.

Pühapäeval, 27. septembril sõitsime Perthist sisemaa poole 350 km. Farm asus Hydeni linnakesest umbes 40 km kaugusel. Perenaine tuli Hydenisse vastu ning lasi meil kordamööda oma autoga farmi poole sõita. Oli päris huvitav esimest korda vasakukäega manuaalkäigukastiga sõita siin. Aga saime enam-vähem hakkama. Esimesel päeval saime korda aetud paberimajanduse ja saime puhata. Töö hakkas pihta esmaspäeval kell 6.30 (minu jaoks jäi see tavaliseks algusajaks, Sander sai ka tund aega varem tööle minna).

Milline meie töö siis oli? Sander sõitis mööda lõputud põlde ja pani heinakuubikuid üksteise peale, kui kolm tükki kokku sai, tassis need kõik ühte kohta, kust suur rekka need peale laadis. Vahepeal sai lõunatada ja niisama passida ning heinakuubikutele silte külge panna. Siltide külgepanemisega tegelesin ka mina. Kruvikeerajaga pidi lihtsalt väikese sildi iga heinapalli sisse lükkama. Samamoodi sai ka igal kuubikul määrata niiskustaset. Käisime aparaadiga ühe juurest teise juurde, lükkasime ora sisse ja ootasime näitu. Mina sain põllul ka autojuht olla ning niisama passida. Kodus aga tegelesin koristamisega. Küürisin kõike mida võimalik. Elamine oli seal ikka suhteliselt vana ja räpane. Samas ka arusaadav, kui inimesed 15 h päevas põllul veedavad. Nii said kõik toad tolmuimeja ja lapi võimu tunda, uksed ja kapid kõik puhtaks pühitud. Wc ja veranda ja laoruum ja garaaž, kõik puhtaks. Muidugi veetsin mõnusad tunnid ahju küürides. Aga ma olin rahul, et midagigi teha sain. Põllult muidugi lahkusime igal päeval tolmu täis ninadega, mis oli ikka väga ebameeldiv. Põllule jõudes läks kõik tolm sõõrmetesse ja kätte seda saada oli väga tüütu ja raske.

Sander oma masinaga

Niiskust mõõtmas

Tööriided olid ka ägedad

Maanteerong

Lõputud heinakuubikute read

Lõputud põllud

Elamine oli meil eraldi majakeses, mis oli kahest moodulist ja sisehoovist koosnev elamuke. Saime Sandriga kahekesi tuppa ja meie kõrval elasid kaks Uus-Meremaa poissi. Toredad, kuid veidi maakad noormehed. Üks kuttidest vihkas moslemeid ja igapäevane arutlusteema oli, kuidas ta sooviks nad kõik maha tappa... nojah. Sander tegi ka talle mõnusa nalja. Saatis sms-i, kus kirjutas, et oled võitnud tasuta reisi Iraaki. Kohapeal võtavad teid vastu sõbralikud moslemid. Et oma tasuta reis saada, minge lehele www.õpimoslemittundma.com.au, kasutage meie VIP koodi MOSLEMIDFOREVER(kõik muidugi inglise keeles). Andyl muidugi Sandri numbrit ei olnud ning ta oli ikka väga närvis. Saatis isegi sõnumi tagasi ja üritas helistada... selline noormees siis (täiesti kahjutu vana muidu, ta vaevalt nüüd peale paari paha sõna moslemitele tegelikult midagi teeks) :D 

Elamine oli meil tasuta. Lõunat tegi perenaine meile kaasa ning õhtu ja hommikusöögi materjali ostis ka tema. Seega saime ainult palka ja kulutama ei pidanud midagi.

Meie köök/elutuba

Paremal köök ja vasakul magamisruumid

Tühi magamistuba

Käisime jalutamas

Kahjuks saime seal tööd teha vaid 9 päeva. Meil oli seal oldud aja jooksul ka 1 vaba päev. Nii vähe saime seal olla seetõttu, et hein sai lihtsalt valmis. Tavaliselt läheb heinateoks 4-6 nädalat, kuid suurepäraste ilmastikuolude tõttu sai sellel aastal hein vähem kui kahe nädalaga tehtud. Mõnes mõttes olime kurvad, oleks tahtnud ju kauem olla ja ka rohkem teenida, aga samas tüütas meid ära see täiesti maailmast ära lõigatud olek. Puudus seal ju mobiililevi, ehk siis ka internet. Huvitaval kombel teistel kõik toimis, niiet tegemist meie mobiilide probleemiga. Ühel päeval sain ka poodi, et osta telefon, mis töötaks. Nojah, nutitelefonid olid otsas ja üle jäid vaid vanad head nupukad. Eks ma siis ühe meile muretsesin, saime vähemalt teada anda, et oleme elus :D. 

Seal veedetud ühe vaba päeva jooksul saime ka kõik kohalikud vaatamisväärsused ära nähtud. Suured kivilahmakad olid selle paiga märksõnadeks. Käisime ka wildlife pargis.

Koobas, kus olid abode maalingud

Palju kive

Kuulus wave rock

Jaksab küll

Karvane eesel

Magav koaala

Niisama albiinod

Kas me ka midagi põnevat nägime? Jah, nägime elus kängurusid mööda teed ja põldu hüppamas. Sander arvas küll, et tal on mingi needus peal, sest ei näinud ta ühtegi hüppurit kusagil. Enne olid aga teised kutid neid igal õhtupoolikul näinud. Siiski saime oma eelviimasel päeval üht känguruperet näha. Mina nägin ka üht madu, kes pidi väga mürgine olema. Nägin teda auto aknast ning farmi perenaine seletas, mis maoga on tegu. Ise ma arvasin, et tegu oli surnud isendiga ja eriti tähelepanu ei pööranud. Hiljem siis sain muidugi teada, et see madu oli täitsa elus ja terve :D. Veel nägime garaaži koristades punase seljaga ämblikke, kes on ka mürgised. Õnneks väga suured nad ei olnud. Viimasel ööl aga õnnestus mul näha umbes 5 cm läbimõõduga ämblikku. Elutses ta kuskil meie köögi lähedal, õnneks väljaspool maja. Ära ehmatas aga küll. Veel oli meil seal sinise keelega sisalikke, keda võis näha nii hoovis kui ka teedel.

Vabaõhu kängurupere

Bob

Lilla keelega sisalik

Tööhoos

Mina tegin kokku 83 töötundi, ja Sander 91. Palka sain mina kätte 1200 midagi dollarit ja Sander 1360 rohkem. 32,5% maksime makse, aga 10% tuleb lisaks pensionifondi, mille saame Eestisse tagasi tulles kaasa võtta. Kuna kulutusi seal ei olnud, jäime ikka päris rahule. Samuti oli pererahvas väga vastutulelik ning abivalmis. Paberimajandus kõik korras ja tööülesanded selgelt määratud.

Nüüd siis sõitsime ookeani äärde ja puhkame mõne päeva, et siis jälle uut tööd otsima hakata.

Loodan, et saan tihedamini kirjutada!

Olge armsad!